600 miljardit kosmosele igal aastal, samal ajal kui vaalad Maal upuvad plastiku sisse

Kosmos on alati sütitanud inimeste kujutlusvõimet. Riigid ja eraettevõtted investeerivad täna miljardeid dollareid projektidesse, mis on seotud kosmose uurimise, rakettide ehitamise, orbitaaljaamade rajamise ja missioonidega Marsile.

Samal ajal on ookeanid, mis kunagi sümboliseerisid puhtust ja looduse jõudu, muutumas plastprügi ladestuspaigaks. Meedias ilmuvad üha sagedamini pildid surnud vaaladest, kelle maod on täis kilekotte, randadest, kus liiva asemel on plastpudelid ja jäätmed, ning kaladest, kelle kehadest leitakse mikroplasti.

Tekib küsimus: kas kosmose vallutamise unistustes ei kaota me silmist kõige olulisemat vastutust – hoolitseda omaenda planeedi eest?

 

Sisukord
1. Sissejuhatus
2. Kust tuleb number 600 miljardit?
3. Tähtede poole püüdlemise hind
4. Maa – kriisis planeet
5. Lootus peitub lihtsates ja looduslikes lahendustes
6. Kokkuvõte
7. KKK

 

Kust tuleb number 600 miljardit?

Hinnangute kohaselt ulatub kogu maailma kosmosesektori kulutuste väärtus – hõlmates kosmose uurimist, satelliittehnoloogiaid, teaduslikke uuringuid ja kommertsprojekte – juba umbes 600 miljardi dollarini aastas. Sellesse summasse kuuluvad nii avalikud fondid kui ka eraettevõtete investeeringud. NASA, Euroopa Kosmoseagentuur ning firmad nagu SpaceX ja Blue Origin võistlevad uute projektidega: alates kaasaegsete satelliitide ehitamisest ja mehitatud Kuu-missioonidest kuni futuristlike plaanideni koloniseerida Marss.

See on muljetavaldav summa, mis näitab, et inimkond mitte ainult ei unista tähtedest, vaid on valmis nende unistuste eest maksma väga kõrget hinda. Probleem on aga selles, et Maa peal näeb igapäevaelu välja hoopis teistsugune. Randu üle kogu maailma uputab plastprügi. Vaalade ja merikilpkonnade magudes leitakse kilekotte, pudeleid ja muid jäätmeid, mille inimesed on hoolimatult loodusesse visanud. Hinnangute järgi jõuab igal aastal ookeanidesse isegi kuni 11 miljonit tonni plastikut – ja see arv kasvab.

Selliste faktide valguses tekib loomulik küsimus: kas me pole oma prioriteete segi ajanud?

 

Tähtede poole püüdlemise hind

Kosmose kulud ei ole ainult kuivad numbrid – nende miljardite dollarite taga seisavad konkreetsed projektid, mis sütitavad kujutlusvõimet. NASA eraldab igal aastal üle 25 miljardi dollari teadusprogrammidele, millest suur osa läheb Artemise programmile, mille eesmärk on inimese tagasipöördumine Kuule ja ettevalmistus teekonnaks Marsile. Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) investeerib samuti uurimis- ja satelliidimissioonidesse, eraldades neile umbes 7 miljardit eurot aastas. Samal ajal kulutavad erafirmad – näiteks SpaceX (Elon Musk) või Blue Origin (Jeff Bezos) – miljardeid raketitehnoloogia ja kosmoseturismi arendamisele, mis peaksid revolutsioneerima ligipääsu kosmosesse.

Nende summade mastaap on muljetavaldav, kuid veelgi mõjusam on võrdlus. Hinnangute järgi võib ühe mehitatud Marsi-missiooni maksumus ulatuda kuni 100 miljardi dollarini. Võrdluseks – ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) andmetel vajaks plastiku ookeanidesse sattumise radikaalseks vähendamiseks kogu maailmas aastas umbes 20 miljardit dollarit. Teisisõnu, ühe Marsi-missiooni hinnaga võiks rahastada viie aasta pikkust intensiivset võitlust plastiprobleemiga Maal.

Ometi võidab kuvandi tasandil kosmos. Pildid rakettidest, mis tõusevad tähtede poole, kapslite efektsetest maandumistest ja nägemused Marsi kolooniatest jõuavad ajalehtede esikaantele ja tekitavad kollektiivset vaimustust. Samal ajal mängib ookeanide draama vaikselt – kaamerate välgatusest kaugel. Surnud vaalad, kelle maod on täis plastikut, saavad harva samasugust sümboolset tähendust nagu Falcon 9 rakett.

Ja siin peitubki paradoks: investeerime varandusi unistustesse uutest maailmadest, samal ajal kui oma maailm – ainus, kus me tegelikult elada saame – upub aeglaselt prügi alla.

 

Maa – kriisis planeet

Igal aastal satub ookeanidesse 8 kuni 11 miljonit tonni plastikut. See on nii, nagu viskaksime igal minutil vette terve veoauto jagu prügi. Probleemi ulatus on nii suur, et teadlased hoiatavad: kui me seda ei peata, on sajandi keskpaigaks meredes kaalu poolest rohkem plastikut kui kalu.

Plastik ei kao. Aja jooksul laguneb see üha väiksemateks osadeks – mikroplastiks ja nanoplastiks – mis levivad kõikjale. Täna leitakse neid kalades ja mereandides, mis hiljem satuvad meie toidulauale. Neid on joogivees, söögisoolas ning viimased uuringud on kinnitanud nende olemasolu ka inimese veres ja kopsudes. See tähendab, et plast, mis pidi sümboliseerima mugavust ja arengut, on muutumas inimkeha lahutamatuks osaks – tervisemõjudega, mida me veel ei tunne.

Kõige dramaatilisemad tagajärjed on nähtavad kohtades, kus hoovused koguvad jäätmed hiiglaslikeks kogumiteks. Tuntuim näide on Suur Vaikse ookeani prügilaik, mis triivib California ja Hawaii vahel ning mille pindala on viis korda suurem kui Poolal. Kuid sarnaseid laike leidub ka Atlandis ja India ookeanis. Kagu-Aasia riikide rannikul – kus jäätmekäitluse taristu on nõrgem – meenutavad rannad prügilasid ning kohalikud kogukonnad elavad kõikjalleviva plasti keskel.

 

Lootus peitub lihtsates, looduslikes lahendustes

Silmitse ees seisvat plastitulva võib tunduda, et inimkond on jäänud oma mugavuse lõksu. Ometi on olemas materjale, mis on inimest saatnud läbi sajandite ja mis võivad täna olla reaalne alternatiiv kunstlikele materjalidele. Üks neist on looduslik kork – taastuv, biolagunev ja täielikult keskkonnasõbralik tooraine. Seda saadakse korgitamme koorest ilma puid maha võtmata. Veelgi enam: eemaldatud koor kasvab mõne aasta pärast tagasi, mistõttu korgi tootmine ei hävita metsi, vaid aitab nende püsimisele kaasa.

Võrreldes korgi plastiga on erinevused silmatorkavad. Plastik laguneb sadu aastaid ning tegelikkuses ei kao kunagi täielikult – see murdub üksnes üha väiksemateks osakesteks, mis imbuvad keskkonda. Kork seevastu laguneb täielikult bioloogiliselt ega jäta endast maha toksilisi jääke. Vastupidavuse mõttes võivad mõlemad materjalid olla võrreldavad – kork on niiskuskindel, elastne, kerge ja ülimalt tugev. Kuid keskkonnamõju osas on korgi eelis vaieldamatu.

Seetõttu ei ole tagasipöördumine lihtsate ja looduslike lahenduste – näiteks loodusliku korgi – juurde samm tagasi, vaid tark samm jätkusuutliku tuleviku suunas. Maailmas, kus vaalad upuvad ja mered on plastist tulvil, võivad sellised alternatiivid olla mitte ainult sümbol, vaid ka praktiline muutuse tööriist.

 

Kokkuvõte

Inimkond kulutab täna kosmose uurimisele ja satelliittehnoloogiale ligikaudu 600 miljardit dollarit aastas. See on muljet avaldav summa, mis näitab, kui kaugele ulatuvad meie ambitsioonid. Tahame avastada uusi maailmu, ehitada baase Kuule ja valmistuda missioonideks Marsile. Samal ajal toimub ainsal planeedil, mis meil tegelikult on, globaalne draama – ookeanid upuvad plastikusse, loomad hukkuvad prügi täis magudega ning mikroplast tungib meie toitu, vette ja verre.

Kontrast on rabav. Vaid murdosa ühe Marsi-retke hinnast võimaldaks märkimisväärselt vähendada keskkonda sattuva plasti hulka. Ent maine ja meedia tasandil võidab kosmos probleemide ees, mis toimuvad otse meie jalge all.

Seepärast vajame koos suurte täheunistustega ka lihtsaid, praktilisi samme Maal. Loodusliku korgi näide näitab, et lahendused võivad olla nii keskkonnasõbralikud kui ka funktsionaalsed – kättesaadavad siin ja praegu, ilma vajaduseta haarata kunstlike asenduste järele, mis keskkonda reostavad.

Lõppkokkuvõttes on küsimus, mille peaksime endalt küsima, järgmine: kas tahame investeerida miljardeid unistustesse elust teistel planeetidel ajal, mil meie oma planeet muutub tasapisi elamiskõlbmatuks? Võib-olla on aeg vaatenurka muuta – sest Maa päästmine ei ole sugugi vähem ambitsioonikas väljakutse kui teekond Marsile.

 

KKK

1. Kui suured on globaalsed kosmosekulutused?
Hinnangute järgi investeerivad riigid ja erafirmad kosmosesektorisse kokku umbes 600 miljardit dollarit aastas. See hõlmab nii teadusuuringuid, kosmosemissioone kui ka satelliittehnoloogiate arendamist.

2. Miks on ookeanides leiduv plast nii suur probleem?
Igal aastal jõuab meredesse ja ookeanidesse 8 kuni 11 miljonit tonni plastikut. See reostus ohustab loomi, kes neelavad jäätmeid, ning laguneb mikroplastiks, sattudes toiduahelasse ja lõpuks inimorganismi.

3. Kas mikroplast on tervisele ohtlik?
Ehkki mikro- ja nanoplastiku pikaajaline mõju on alles uurimisel, teame juba, et osakesi leidub inimese veres, kopsudes ja isegi platsentas. See tähendab, et need tungivad meie kehasse ning võimalikud tagajärjed võivad hõlmata hormonaalseid häireid, põletikke ja vereringehaigusi.

4. Kui palju maksaks maailma plastiprobleemi vähendamine?
UNEP-i analüüsi kohaselt nõuaks tõhusate plastivähendusprogrammide rakendamine umbes 20 miljardit dollarit aastas – mis on vaid murdosa kosmosekulutustest.

5. Kas looduslik kork võib plastikut asendada?
Mitte igas kasutuses, kuid paljudes – jah. Looduslik kork sobib pudelikorkideks, soojustusmaterjaliks, sisustuselementideks ja igapäevaaksessuaaride plastivabaks alternatiiviks. Erinevalt plastikust laguneb see täielikult bioloogiliselt ega jäta keskkonda toksilisi jälgi.